VIDEO. Karmid, kurjad ja karvased – kes nad tegelikult on? (1)

Palju toredaid inimesi. Kas see kamp jätab sooja ja sõbraliku mulje? Foto: Siim Solman
Copy

Needid, tätoveeringud ja tanksaapad. Metal-muusika fännid jätavad õige kurjakuulutava mulje. Nii mõnigi hoiab sellest kambast igaks juhuks eemale. Sõitsime Hard Rock Laagrisse, et selle sünge seltskonnaga lähemalt tutvust teha.

Ai, nüüd läks õige kehvasti. Olen valmis, et kohe saan krae vahele laari krõbedamaid sõnu ja ehk hullematki. Ja õigusega! Juba neljandat korda olen bändile kaasa karates selja taga seisva mehe varvastele maandunud. Bassid keeratakse hetkeks maha, keeran kiirelt ümber, et vaikusehetke vabandamiseks kasutada.

Süsimusta riietatud massiivne tegelane ei kergita kulmu ega vasta silpigi. Alles mõni laul hiljem koputab ta mulle õlale: «Pole hullu! Carcass ongi kreisi. Ja su juuksed lõhnavad väga hästi.»

Olen totaalses hämmingus. Ühelgi festivalil lavaesises rüselungis pole ma kohanud nii ebaadekvaatselt sõbralikku suhtumist. Tavaliselt saab trügija või trampija kohe küünarnuki ribidesse. Siinne värk tundub kahtlane. Libistan pilgu üle publikumere – see on kui karvaste peanuppudega mässav ja tormine must mass.

Sa ei usuks eemalt vaadates iialgi, et tegelikult koosneb see ülisõbralikest ühikutest.

Sõbralikkusele ei viita peale vaadates küll miski. Vastupidi, metal-muusika fännidele meeldib end taltsutamatult ja agressiivselt välja elada. Lava ees käivitub korralik moshpit, midagi kargamise, tõuklemise ja kallistamise vahepealset. Ei mingit vaoshoitud peanõksutamist muusika taktis, ikka totaalne hullar!

Kuna tahan kõigest osa saada, mitte kõrvaltvaatajaks jääda, kargan pikemalt mõtlemata keerisesse. Seestpoolt paistab see lavaesine kaklus pigem kutsikate müramisena. Tõuklemine on sõbralik ja kukkujad aidatakse kiiresti püsti. Päris sinikavabalt muidugi ei saa. Jään mitmel korral kusagile inimlaviini alla või põrkesse, aga midagi tõsist ei juhtu. Ootan rahulikult veidi, kuni suurem inimkoorem pealt ära korjatakse, naerame natuke ning hüppame rõõmsalt edasi.

Moshpit’is mürgeldab mu ees üks eriline energiapomm. Küsin viisakalt, kas tohiksin teda filmida. Kodanik puurib mind mõne sekundi pingsa pilguga ja pahvatab siis: «Ma tean sind küll – sa oled see ajakirjanik. Kes ei karda mitte midagi! Muidugi võid.» See suvaline repliik annab julgust ronida kõige pöörasema mürgli südamesse ja salvestada lendamist ja trampimist, lavalt sukeldumist, rahva pinnal surfamist ja muid möllurituaale, mis raskema muusika juurde kuuluvad.

Mingil hetkel avastan, et sama härra, kelle varvastest äsja teerulliga üle sõitsin, püüab mulle kaitsvat seljatagust pakkuda. Ehk siin käib nii: teed halba, aga vastu saad heateo?!

Mõned juhuslikud jutuajamised hiljem saan saladusele pihta. Need inimesed elavad end täie rauaga välja ning mingeid pingeid ei jää hingesoppe ussitama. Aga kus pole pinget ega hirmu, seal pole ka tigedust. Metal-muusika parim osa on tohutu doos toorest, füüsilist energiat, mis sinna laetud on. Kaasa minna on kerge, bassid ja trummid panevad sind iseenesest tantsima ja mitte kedagi ei huvita, kui veidralt või valesti sa seda teed. Sest kõik on õige. Ja igaüks on õige. Sa ei pea kandma mingit koodi või olema omasugune, et selles seltskonnas omaks võetud saada. Muusika, olgu raskemas või kergemas vormis, pakub vabastavat elamust ning kuri olemisele pole enam kohta.

Hard Rock Laager 2019. Laval Dark Funeral.
Hard Rock Laager 2019. Laval Dark Funeral. Foto: Siim Solman

Kes on maski taga?

Esmapilgul paistab publik kui monoliitne must meri ohtrate metalsete lisanditega. Lähemalt vaadates hakkab silma igasugu julget eneseväljendust välimuse kaudu. Kes tahes siit festivaliplatsilt pälviks tänaval kindlasti tähelepanu, kuid pigem hirmutavat kui imetlevat. Miks nad nii teevad?

«Ma olen introvertne inimene. Rääkida on mul raske. Välimus on minu eneseväljendus, minu keel,» ütleb vaiksel häälel üks erakordselt lärmakalt tähelepanu nõudva välimusega tüdruk. Vaatan, kui osavalt ta kõnnib hiigelkõrge platvormtallaga saabastel, värvilised rastad seljal. Tõesti, tal pole vaja suudki avada, et märgatud saada. Nagu kõndiv kunstiteos, mis mõjub ka selgitava allkirjata.

«See pole rünnak, see on kaitse,» selgitab teine, musta riietatud laagriline. «Agressiivse moega koorik kaitseb tundlikku inimest. Ma tunnen ennast nii tugevamana.»

Hard Rock Laager, ajakirjanik tööhoos.
Hard Rock Laager, ajakirjanik tööhoos. Foto: Heidi Ruul

Suur osa Vana-Vigalas ringi lonkivast kambast kannab riietust, mis kuulutab: ära tule, ära torgi! Kuid sellele, kes koputab, lüüakse tänulikult uksed valla ning ta võetakse lahkelt jutule. Kas siin vastuolu pole?

«Mulle meeldivad inimesed. Mul on hea meel sinuga rääkida. Aga see pole samuti vale sõnum, et ära tule. Mul on üksi olemist vaja. Tunnen end väga hästi, kui mind rahule jäetakse,» kostab pika patsis habeme varjust.

«Meil on siin igasugu alternatiive, kellele saaks halva nime külge panna,» ütleb Hard Rock Laagri peakorraldaja Kaido Haavandi. «Samuti neid, kellele võib hea nime külge panna. Väga hea läbilõige kogu Eesti rahvast. Ja nad on kõik siin koos ja kõik saavad omavahel väga hästi läbi! Muusikakogemus live’is loob küünarnukitunde.»

Vaikselt koorub lahti ka tõsisemaid tahke. Tumedama muusika poolele eksitakse harva elu laineharjal seilates, pigem ikka saatuselöökide kaudu. Kuid sünged saundid ei külva raskemeelsust, pigem aitavad killud kokku korjata, kui eluteerull üle sõidab. See rahvas siin pole eluvõõrad optimistid. Empaatilisus on õpitud ise pihtasaamistest.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles